Veidi tumedamat juttu

 

Poleks arvanud, et ma alustan nii mustades nootides, aga täna oli kohe selline tunne, et pean selle endast välja saama. Täna sadas vihma ja see porine, niiske ja kõle ilm lööb ka meelelolu alla. Mõtlesin täna, et ma pole endale juba üle poole aasta ühtegi riideeset ostnud. Kui mulle midagi meeldib, siis on see liiga kallis ja kui on soodukat, siis pole mulle midagi sobivat. Minuga on kord juba sedasi, et uued hilbud toovad hea tunde ja saan tunda end naisena, kui mõni uus hilp loob veidi uue ilme, siis toob see ka mulle teatava sära. Olen viimased kuud kandnud kolme erinevat kleiti vaheldumisi ja mul on kopp nendest juba nii ees, et tülpinult panen hommikul need selga ja lähen tööle. See on uskumatu kuidas see kõik masendust tekitab. Eriti masendav, aga on see kui lähed poodi plaaniga kindlasti midagi täna omale osta, aga poest väljud tühjade pihkudega. Minuga just hiljuti juhtus sedasi ja pisar ikka tikkus silmanurka. Proovisin mitmes poes kleite ja seelikuid (pükse ma ei armasta kanda) ja ükski ei sobinud. Lihtsalt ei istunud mulle ja tegid mu imelikuks. Poest väljudes tõotasin endale, et võtan kaalust alla ja hakkan trenni tegema ja ma ei tea veel mida, et riided hästi istuksid. Muidugi see ununeb peagi, aga terve see päev, kui pettun olen ka kurb ja sees õõnes tunne. Ma ei teagi, et mida ma siis tegema pean. Olen muidugi nii kitsi enda suhtes, et ei raatsi eurosid kulutada riiete peale ja väga kukutama pole nõus. Mulle meeldivad tegelikult netipoed, sest kuskil kaubanduskeskuses hakkab mul ruttu palav ja muutun pahuraks. Kaubamajas aga jällegi saan proovida riideid, aga netipoest tellides ma ei näe kuidas mul mingi asi seljas istub. Ma ei teagi, et kuidas sellest masendusest välja tulla või mida ma tegema peaksin, sest olen selles olukorras juba pool aastat olnud. Kui oma kappi viimati paari kuu eest sättisin, siis leidisn ,et ma hoian alles ka palju asju, mis mulle väiksed ega istu enam ammu seljas, aga mul on nednega samas mingi mälestus ja vahel on hea ka neid lihtsalt käes hoida, teinekord jälle aga mõtlen, et ehk tuleb ükskord ka päev millal need jälle saan selga panna.

Läksin ükspäev kaubamajja. Teadsin täpselt kuhu osakonda tuleb minna, et kust mul on võimalik ka midagi leida. Vaatasin riidepuul rippuvaid kleite. Lõige oli ilus ja naiselik nagu mulle meeldib, aga mulle ei meeldi pruun värv ja just pruuni tooni need kleidid olid. Otsisin ka mõnda teist tooni, aga ei olnud. Siis leidsin ühe läikiva sinise kleidi, toon oli ilus, aga see läikimine mulle ei istunud. Oleks võinud ikka ilma läiketa olla. Läksin siis nördinult minema, käisin veel ühes poes, aga seal suur ale ja alles vaid pisikesed numbrid nagu S ja M. Järgmine kord mõtlesin, et lähen Humanasse. Seal oli päevahind kaks eurot ja mõtlesin, et vaataks mis saab. Vahel leian sealt tõelisi pärleid, mida kannan veel aastaid rõõmuga. Ideaalis tahtsin mingisugust keliti või jakki tööle, aga kui leian muud ägedat ostan ära. Läksin heas tujus sinna ja olin väga entusiastlik. Leidsin ühe ilusam mantli, vaatasin sisse ja täitsa minu number, siis leidsin ühe kleidi ja ka minu number ja siis veel ühe tuunika, mille värv küll polnud ideaalne, aga tegumood äge. Kabiini minnes püüdsin jääda rahulikuks. Kõik me ju teame kui kohutavad on Humana kabiinide peeglid. teevad inimesed suuremaks ja näitavad halva nurga alt. Ega peeglit ma sada protsenti ei uskunud, aga numbrites olin küll pettunud. Mantel oli kitsas varrukatest ja eest ei tahtnud üks nööp kinni minna. Mõtlesin hirmuga, et kas olen nii suureks kosunud, aga asi vist ikka polnud selles. Kleiti oli muidu paras, aga rindadest kuidagi kiskus, oli ilmselt väiksematele tissidele mõeldud. Tuunika aga oli veidi lühem kui peaks ja ma arvasin, et see on ikka pikema tegumoega. Sedasi need asjad poodi jäid. Välja astusin poest kehva tundega ja nutt tuli kurku. Samas midagi teha ei saa ja ei oska. Järgmisena ilmselt tellin netipoest ja loodan heale õnnele, äkki lõpuks näkkab ja saab kolmele hilbule vahepeal vaheldust. Muidu lähen lolliks.

Otsast peale

 

Ma olen nüüd tagasi. Olin vahepeal pikalt ära, lausa mitu aastat siit eemal ja ma ei tundnud üldse puudust kirjutamisest. Seda blogi ma küll paar korra puutusin ja mõne postituse juurde ka jõudsin tagasi ja lugesin uuesti läbi, aga kõik. Nüüd on jälle tunne, et võiks ja tahaks. Kuidagi õige tundus vanast lahti öelda ja alustada uuesti otsast peale. Kustutasin kõik oma vanad postitused nii, et need ei ole enam avalikud ja kui ma just kord tahan, siis ma nad enda jaoks siiski leian, aga muidu võiks olla ikka otsast peale ja alustades valgelt ja puhtalt lehelt. Kindlasti tahan siin kirjutada oma mõtetest ja oma kogemustest, mida ma näen ja tunnen. Tegelikult kõigest mis pähe tuleb.

Ma veel ei tea päris täpselt, millest ma siin tahan kirjutada ja millest mitte, aga eks vaatab kuidas kujuneb ja praegu ma lihtsalt hakkan pihta. Kasutan blogis ka pilte, aga mitte enda omasid vaid saan need lehelt pixabay.com. Head lugemist!